/---/Nagu ütlesin, on varasematest kirjutamismallidest välja murdmine aeg-ajalt vajalik, ent samas on looming, mille värskuseks on vaid uudne vorm, vaene looming. Tähtsad on sisemine muutumine ja edasiminek. Kui ma muutun ise, muutub sellest paratamatult ka looming. Looming pole asi iseeneses, pole midagi, millega ma tegelen sellepärast, et oman vastavat tehnilist oskust. Pole ka nii, et muu elu ja siis sellest eraldi eksisteerib veel looming. Looming polegi ses mõttes tegevus või töö, see on just nimelt protsess. Või ehk võiks ka öelda, et see on elamise viis: usun, et loominguline inimene ei ole loominguline mitte ainult oma loometegevuseus - kirjutamises, maalimises, heliloomes jne. Loomingulisus on inimese teatud omadus, tema loomus ..
(Mathura loomingust. Kius olla julge, Lk 137)
,,Seda olen tajunud küll, et Tammsaare teoste keel on mulle väga lähedane, sest laias laastus on see ju sama keel, mida vanaema kõneles või mida isagi räägib, kuigi neil pole muidugi päris seda Pearu ja Sauna-Madise Põhja-Järva murret olnud (see kruav ja suapad). Ühesõnaga, nii ema kui isa poolt puhta põhjaeestlasena tunnen Anton Hanseniga tugevat keelehõimlust,” kinnitab Õnnepalu.
“Temal on tunda just seda tugevat loomuliku maakeele, murdekeele põhja, tema keel on veel kirjakeele kunstlikkusest suuresti rikkumata – käis ta ju puht venekeelsetes koolides, kus emakeelt vaid näpuotsaga anti,” kirjeldab Õnnepalu Tammsaare keelekasutust. “Sellesamaga on ta üks moodsa eesti kirjakeele alusepanijaid.”
Õnnepalu möönab, et on kindlasti Tammsaarelt ka üht kui teist külge võtnud. “Kasvõi juba nimetatud keelelise läheduse pärast. Midagi nii omast hakkab kergesti külge. Samas muidugi nii väga otse üheltki kirjanikult midagi õppida ei saa, sest tema oli tema ja mina olen mina, temal oli tema asi ajada ja elu elada siin ilmas, minul on minu.”
(Kais Allikivi intervjuu Tõnu Õnnepaluga. Õhtuleht 25. oktoober 2016)
[---] sa räägid siin millestki, mida ma enda juures väga iseäralikul viisil tunnen. Et ma olen raamat. See, mida ma kirjutan, ei ole ‘looming’, ei ole ‘tekst’, ei ole ‘luule’ ja ei ole ‘proosa’, vaid MINA. Ja samas see MINA on imelikul viisil ebaisikuline, see on osa maailmast. [---] Ma ise tunnen küll, et ma pole muud, kui inimese kujul ilmunud sõna. KELLE sõna ja MIS sõna, seda pean ma välja selgitama oma eluga. (Viivi Luik Rosma 2010: 35–36.)
Juttude ja luule vahekord on mul isesugune. Kui olen kirjutanud pikema luuletuse, siis olen enamasti teinud selle hiljem jutustuseks või novelliks ümber. Kuid ometi on sel teosel luuleline algupära. See tähendab, et antud lugu on sündinud luulele ainuomase rütmi ja nägemusliku meeleolu ristumise tulemusena.
Nii on juhtunud umbes seitsme-kaheksa novelliga. Üks neist on näiteks ,,Teekond maailma lõppu".
Kuid on ka lühijutte, mis jäävad oma sisemiselt rütmilt ja stiililt kuskile proosa ja luule vahepeale. Nad on sündinud selliselt, et ma ei tea siiamaani, kas pidada neid luuleks või proosaks. Sellised on näiteks jutud ,,Kohtumine ajas", ,,Rändaja õnn" või ,,Insener Paaveli armastuse eesõu". /---/
Luuletaja suudab ilmsiks tuua keelatud, salajase või jumalate kaitse all oleva unenäomaastike geograafia oma tekstide ja nägemuste kaudu. Hea luuletus - see on geograafilise täpsusega kaardistatud võimatus.
(Mehis Heinsaar loomingust. Kius olla julge. Lk 39)
Kui minu stiilil on mingit erilist ilu või musikaalsust, siis on see ainul kõrvalnähtus, mitte aga iseseisvalt asetatud eesmärk. Ma pole küll oma toodangu suuremas osas käsitlenud rahvapäraselt-lihtsaid aineid, kuid ka komplitseeritumate ainete käsitlusel on mu ideaaliks olnud ometi võimalik selgus ja lihtsus, niipalju kui see ei sõdi ainete olemuse vastu. Seejuures on mind küll huvitanud kompositsiooni küsimus, nii suures kui ka väikses ulatuses - kuni üksiku lauseni, mis väljendab ainult väikest aine detaili tema loogilises seoses tervikuga. Kuid just sellest selguse püüdest on nähtavasti olenenud stiili plastika, kompositsiooni loogikast aga stiili rütmika. Sest äärmine selgus ja loogika avaldub harilikult ikka plastiliselt ning rütmiliselt, nagu näeme ka vanasõnadest, mõistatustest ning kõnekäändudest.
(Fr. Tuglas. Rahutu rada. Lk 116-117)
Iga lugu sisaldab ka teist lugu, mis on selle loo rääkimise põhjuseks. Põhjused on igal juturääkijal erinevad. See teebki juturääkimise elavaks, sest iga uus rääkija toob kaasa oma “teise loo”. Iga lugu räägitakse millegi kohta. See teine lugu oleks nagu meie loo teelesaatja. [---] Rääkija sisemaailm on eriline, igaühel unikaalne, igaühel on oma puu, mida ta on näinud, oma loss, kus ta elab, oma kuningatütar, keda ta ette kujutab. Rääkija kujutlus ongi see, mis paneb kuulaja samuti kujutlema. Kui rääkija näeb seda, mida ta kirjeldab, siis näeb seda ka kuulaja. Aga ma rõhutan: kuulaja näeb “oma” aeda! See ongi juturääkimise eesmärk – kujutleda oma maailma, et kuulaja saaks luua oma.
(Martin Veinmann. Vajadus olla mõistetav)